Ritv, rull, landid, kahlamisvarustus – nende hinnapiiriks on vaid taevas. Aitame algajal vajaminevas kraamis veidi orienteeruda, et ei peaks tervet kuupalka poodi jätma!
Kui oma vajadused hoolikalt läbi mõelda, ei nõua merikapüük algajalt sugugi mega investeeringut. Kogu järgnev jutt põhineb minu aastatepikkusel meriforellipüügi kogemusel ja katsetustel. See ei ole kindlasti ainuõige tõde ja teistel püüdjatel võib olla hoopis teistsuguseid arvamusi. Kuid usun, et algajale on need näpunäited vägagi teretulnud.
SAAB KA LÜHEMA RIDVAGA.
Alustuseks lükkame ümber müüdi, et meriforelliritv peal olema 3 m + kaigas. See ei kehti juba pikemat aega. Mina püüan eelmisest sügisest alates ridvaga Favorite Creed testiga 7–21 grammi ja pikkusega 2,54 m. Mu eelmine lemmikritv oli 2,62-meetrine Favorite Shooter testiga 7–28 grammi. Nimetatud ritvade hinnaklass on 100 euro ringis. Väga lühikeste ritvadega viskekaugus natuke kannatab, aga ega kala olegi tihtipeale teisel pool Soome lahte. Algajatele soovitan ritva pikkusega 2,7 meetri ringis, alumise testiga vahemikus 7–10 grammi ja ülemise testiga 30–35 grammi. Landid kaaluvad harva üle 30 grammi, seega ei pea ka ritv võimaldama loopida raskemaid lante. Lühem ritv on ka kergem ja pikkadel püügipäevadel väsib käsi vähem ära. Kui tulebki otsa elu kala, siis pigem on vaja rohkem õnne kui vana kooli 15–45-grammise testiga ritva, sest seda suurt kala ei juhi sa niikuinii.
SUURT RULLI POLE VAJA.
Rull võiks olla Shimano/Favorite suuruste järgi 2500 ümber. Siin loeb reegel, et mida väiksem rull, seda kergem ja mõnusam on püüda. Kerge varustus on sõna otseses mõttes käepikendus. Mina kasutan nüüd juba üle aasta Shimano Stella 2500 rulli, millega olen väga rahul. Varasemad rullid ei pidanud mu püügimahtude juures isegi aastat vastu, kuid hetkel pole rulli kerimisel veel mingisugust kahinat kuulda. Kasutades natukene rohelist mõtlemist, otsustasin teha suurema investeeringu ja nii ostsingi Shimano tipprulli. Algajatel ma kindlasti ei soovita kohe nii kallist rulli soetada. Mere ääres võib juhtuda nii mõndagi ja eks algusaastatel ka juhtub, seega on rull rohkem kulumaterjal. Kuid siiski võiks see olla natuke kallim kui kõige odavam poelettidel olev variant ja ideaalis ka merekindlate laagritega. Hinnaklassi osas soovitan näiteks Favorite X1 ja Hurricane rulle (65 euro ringis). Nende laagrid ei ole merekindlad, kuid hinna/kvaliteedi suhe on ilusti paigas. Ideaalis väldi rulli kokkupuudet mereveega, sest soolane vesi ei tee metallile kunagi midagi head.
NÖÖR VÕI TAMIIL?
Usun, et algajatele sobib kindlasti paremini tamiil, sest see venib ja andestab vigu. See tähendab, et kui kala tuleb otsa, siis tamiil ise pehmendab tema lööke ning õigesti reguleerimata sidur ei pruugi veel tähendada katastroofi. Õigesti reguleerimise all pean silmas seda, et kui kala otsa tuleb, siis ei oleks sidur liiga jäik ja annaks kala sööstude puhul järele. Tamiili jämedus võiks jääda 0,25–0,3 mm vahele. Viimase aja head tamiilid on Trabucco River Trout ja legendaarne Shimano Technium. Mina püüan nööriga, sest minu jaoks on väga oluline jäikus ja vahetu kontakt vees toimuvaga. Kui algajal merikapüüdjal on nööriga püügi koge mus olemas, võib ta ka sellega jätkata. Nööri miinuseks on, et see ei veni ja muutub kividega kokkupuutel väga kiirelt karedaks. Positiivne on tundlikkus ja suurem tõmbetugevus võrreldes tamiiliga, mis lubab kasutada peenemaid liine. Nöör võiks jääda vahemikku 0,13–0,17 mm või Jaapani tähistuse järgi umbes PE 0,6–1. Erinevatel tootjatel on nöörid erisuguse kujuga ja erinevad ka mõõdistamise kriteeriumid. Mida kallim nöör, seda õigem on sellele peale kirjutatud mõõt. Mina eelistan 8+ kiulisi nööre, sest need on libedamad, lendavad paremini poolilt välja ega tee kerides häält. Nööri pealiini külge seon FG sõlmega fluorokarbonist lipsu diameetriga 0,3mm. See sõlm võib alguses tunduda päris komplitseeritud, aga mõned korrad harjutamist ja juba tuleb ilusti välja. Õppevideod leiab lihtsa vaevaga YouTube’ist. Fluorokarbonist lips kaitseb nööri vigastuste eest ja on ideaalis kalale halvemini nähtav. Lipsu pikkus võiks olla alates 40 cm, mina kasutan isegi umbes 1,5 m pikkust lipsu. Nii saan vajadusel lipsu lühemaks teha, kui liin karedaks läheb.
KAHLAMISPÜKSID VASTAVAD RAHAKOTILE.
Kahlamispükse on erinevast materjalist ning komplektis jalanõudega ja ilma. Kõige odavamad ja võiks öelda, et isegi vastupidavamad on tavalisest kummist või PVC-st variandid, millel enamasti kummikud otsas. Tunduvalt mugavamad on veekindlast ja hingavast riidest kahlamispüksid, millele on vaja jalanõud eraldi osta. Selliste pükste hinnaklass jääb vahemikku 100–900 eurot. Kallimad püksid on jalas mugavamad, materjal tugevam ja kestavad üldiselt kauem, kindlasti on ka hingavus veidi parem. Hetkel kasutan Patagonia Swiftcurrent Expedition Zip-Front pükse, millel on isegi anatoomilised neopreensokid (saapa sisse minev osa). Meriforellipüügiks soovitan jalatseid, millel on vilttald. Nii saad liikuda meres peaaegu hääletult ja haarduvus kividel on super hea. Tasub meeles pidada, et jões püügiks need ei sobi, sest vilt imab sisse muda ja muutub libedaks. Vilttallaga jalatsitega ei tohi muide minna püüdma enamiku välisriikide veekogudele, et tõkestada erinevate haigusetekitajate liikumist ühelt veekogult teisele. Mina kasutan Patagonia vilttallaga jalanõusid, seda mudelit kahjuks enam tootmises ei ole.
SUURTE TASKUTEGA JOPE ON MUGAV.
Kahlamisjope mõte on hoida ülakeha
kuiv ja tagada, et vesi ei pääseks kahlamispükstesse. Neid jopesid on väga erinevaid. Üldiselt kehtib reegel, et mida kallim, seda parem materjal. Head joped püsivad vee- ja tuulekindlad väga palju aastaid. Mulle näiteks meeldivad joped, millel on rinna peal suured taskud. Nii mahuvad ära kõik landikarbid ja neid on ka lihtne kätte saada. Teadmiseks tasub võtta, et odavama klassi kahlamisjoped ei pruugi isegi veekindlad olla. Kui on korralik jope ja püksid peavad vett, siis pole kahlates probleemiks isegi üle pea käiv laine. Mina kasutan FHM Brook kahlamis jopet. Olen selle hinna/kvaliteedi suhtega väga rahul. Jope on kasutusel teist hooaega ehk püügipäevi on sel seljataga juba 100+. Veepidavus on langenud, kuid kõik õmblused ja lukud ilusasti terved.
PROOVI SOOJENDUSEGA SOKKE.
Hakkame pihta alt ehk sokkidest. Sõltub inimesest, aga sokke võiks meres kahlates jalas olla kaks paari. Aluskihiks lähevad meriinovillast sokid, mille paksus sõltub järgmise sokikihi paksusest. Mina kasutan keskmise paksusega meriinovillast sokke ja peal on veel paksem villane sokk. Pealmine võib olla ka näiteks neopreensokk, millel on fliis vooder. Püüdma jõudes vahetan jalas olevad soki alati uue vastu, sest autos on soe ja sokk on juba niiske. Sellise sokiga püüdma asudes võivad varbad kiirelt külmetama hakata. Leidub ka erinevaid elektrilisi sokke. Aeg-ajalt kasutan esimese kihina Austria tootja Lenz akudel toimivaid põlvsokke. Nii saan vastavalt vajadusele anda varvastele lisasoojust. Püksikihte võiks olla ka mitu. Aluskihina eelistan jällegi meriino villast sooja pesu. Edasi fliispesu ja spetsiaalsed kahlamiseks mõeldud aluskihi püksid, kasutan Patagonia omasid. Vastavalt vee soojusele varieerin kihtide arvu. Ülakeha esimene kiht on Patagonia meriinovillast kõrge kaelusega pikkade käistega pesu. See särk on mu lemmik igal jaheda ilma tegevusel. Edasi tuleb fliispesu või lihtsalt fliis. Sõltuvalt ilmast on see kas lihtsalt vest või spetsiaalne sünteetiline alusjope, mis on mõeldud kahlamisriiete alla. Viimase eelis on, et isegi niiske ja märjana hoiab see väga hästi sooja. Pealiskihtidena tu levad juba kahlamispüksid ja -jope. Muidugi ei tasu ka unustada, et peaaegu iga ilmaga on peas talvemüts, sest mere ääres on tuuline ja merevee temperatuur meriforellihooajal on jahe. Kindaid kasutan erinevaid. Osa on neopreenist, mõnel on näpuotsad väljas. Kõik sõltub ikkagi temperatuurist. Aga alati on mul kaasas mitu paari kindaid, sest tõenäosus ühtede märjaks saamiseks on väga suur.
KAHV, PRILLID JA MUU.
Aastaid tagasi ma ei kasutanud mitte kunagi kahva. Viimasel paaril aastal tuleb aga alamõõdulisi kalu palju, seega kasutan kummeeritud kahva, et kalad võimalikult valutult kätte saada ja kiirelt vabastada. Näpitsad võiksid olla ka alati kaasas, sest nii ei pea kala isegi puutuma. Võtame lihtsalt näpitsatega konksust kinni ja kala vabastab ennast ise. Meriforellipüügil me trossi ei kasuta, sest see rikub landimängu ja lõhelised ei hammusta liini katki. Paljud seovad pealiini külge pöörla ja landi küljes on rõngas. Mina olen kasutanud aastaid Jaapani materjalidest valmistatud G.T.R.-i klõpsuga kinnitusi ja probleeme pole kunagi olnud. Kasutan suurust nr 4. Ainult kinnitusi peaks aeg-ajalt vahetama, sest peenikene metall väsib ära. Selleks et hästi läbi vee näha, võiks kasutada polariseeritud klaasiga prille. Neid leidub erineva tumeduse ja ka klaasivärviga. Minul on üle aasta olnud Oakley Split Shot Prizm Shallow Water prillid – need on mõeldud kasutamiseks madalamas vees. Need istuvad ülihästi peas ja lisaks on neil kaasas ka pael, et prillid ei kaoks peast ära. Veel võiks olla kaasas ka mõõdulint, et veenduda kalade pikkuses. Meriforelli alammõõt on 50 cm. Muidugi võiks olla taskus nuga, et kala kaasa võttes saaks seda teha võimalikult humaanselt ehk lõpused läbi lõigates veri välja lasta.
MILLISE LANDIGA PÜÜDA?
Lante meriforellipüügiks leidub erineva kuju, materjali, värvuse, kaaluga jne. Meie oludes on end kõige paremini õigustanud hõbedase tooniga metallist nn naturaalsed landid. Kuid kalu saadakse ka erksavärviliste variantidega, mis on tehtud puidust, metallist või komposiidist. Landi värvusest olulisem on tegelikult see, kuidas lant mängib ning, et see ujuks õigel veesügavusel. Lanti peaks olema võimalik madalas vees kerida väga aeglaselt ja sügavamal püügil võiks see tulla pigem keset vett. Seega võiks landikarbis olla erinevate omadustega lante. Kindlasti võiks landikarbis olla üks Viirastuse käsitöölant, viimastel aastatel on need mulle väga hästi kala toonud.
